võimsuskoefienti

Võimsuskoefitsient, tuntud ka kui aktiivvõimsuse ja näivvõimsuse suhtarv, on elektrisüsteemide analüüsis oluline mõiste. See kirjeldab, kui tõhusalt elektrisüsteem elektrienergiat reaalselt kasutab. Võimsuskoefitsient on defineeritud kui aktiivvõimsuse (mõõdetakse vattides, W) ja näivvõimsuse (mõõdetakse volt-amprites, VA) suhe. Näivvõimsus on pinge ja voolutugevuse korrutis, sisaldades nii aktiivset kui ka reaktiivvõimsust.

Ideaalne võimsuskoefitsient on 1 (või 100%), mis tähendab, et kogu süsteemis olev näivvõimsus on kasutusel töö tegemiseks (aktiivvõimsus). Praktikas on aga paljudel elektriseadmetel, eriti mootoritel ja trafodel, reaktiivvõimsuse vajadus. Reaktiivvõimsus on vajalik magnetväljade loomiseks ja säilitamiseks, kuid see ei tee otsest tööd. Suur reaktiivvõimsuse hulk süsteemis vähendab võimsuskoefitsienti, mis võib põhjustada mitmeid probleeme.

Madal võimsuskoefitsient tähendab, et sama aktiivvõimsuse edastamiseks on vaja suuremat näivvõimsust, mis omakorda nõuab suuremaid kaableid, transformereid ja muud infrastruktuuri. See suurendab energiakadusid ja süsteemi üldisi kulusid. Samuti võib see viia madalama pinge ja tekitada probleeme elektrisüsteemi stabiilsusega. Elektriettevõtted võivad rakendada lisatasusid tööstuslikele tarbijatele, kelle võimsuskoefitsient on alla teatud piiri, et motiveerida neid parandama oma energiakasutuse efektiivsust. Võimsuskoefitsiendi parandamiseks kasutatakse sageli reaktiivvõimsuse kompenseerimisseadmeid, näiteks kondensaatorpatareisid.