tõenduse

Tõenduse (tõendus) mõiste tähendab üldiselt tegevust või tulemust, mis kinnitab või tõendab väidet. See hõlmab nii teabele kui dokumentidele või muudele materjalidele, mis toimivad tõendina. Sõna kasutatakse laialdaselt erinevates kontekstides: õiguses viitab tõendite kogum ja nende esitamine faktiliste faktide kinnitamisele; teaduses aitab tõenduste kogum hüpoteesi kontrollida; halduses kinnitab otsuste õigsust või taotluste esitamist.

Tõenduse juur on sõna tõend, mis tähendab tõestust või kinnitust; tegusõnast tõendama moodustatud nimisõnaline vorm -use märgib tegevust või tulemust.

Tõendmaterjal on tõendi alus ja koosneb erinevatest vormidest: dokumentaalsed tõendid, suulised tõendid ja vajadusel füüsilised esemed. Tõendite kvaliteet ja asjakohasus sõltuvad kontekstist ning sageli ka õiguslikust raamistikust, mis määrab, millist tõendust võib esitada ja kuidas hinnata.

Digitaalne tõenditegevus on kaasaegses ühiskonnas laialdane: digitaalset allkirja, sertifikaate ja muid elektroonilisi vahendeid kasutatakse teabe päritolu ja muutumatuse tõendamiseks ning neid hinnatakse sageli sama rangelt kui pabertõendeid.

See valdkond on tihedalt seotud mõistetega tõend, tõendusmaterjal ja tõendusmenetlus ning selle kontseptsioon võib varieeruda sõltuvalt jurisdiktsioonist ja kontekstist.