tõendus

Tõendus tähendab infot või materjali, mida kasutatakse väite tõestamiseks või asjaolude olemasolu kinnitamiseks. See mõiste kehtib laiemas mõttes alates teaduslikust argumendist kuni õigussüsteemi ja avaliku arutelu korraldamiseni. Tõendid võivad olla erinevat laadi ja neid hinnatakse nende asjakohasuse, usaldusväärsuse ja seose järgi väidetega.

Tõendid jaotuvad sageli kirjalikeks (dokumendid, lepingud, arved), suulisteks tunnistuste tõenditeks, esemelisteks tõenditeks (fotod, esemed), ekspertarvamusteks ning digitaalseteks tõenditeks (e-kirjad, andmebaasid, metadata). Tõendid võivad olla otsesed või kaudsed: otsene tõend näitab fakti otse, kaudne viitab järeldusele, mida fakti olemasolu kaasa toob. Tõendite kvaliteet sõltub kogumise meetoditest, autentsusest ja säilitamisest.

Õiguslikes süsteemides on tõendid kohtuotsuste keskmes. Tõendamiskoorem ja sobiv tõendamiskriteerium võivad erineda valdkonniti ja riigiti. Tõendeid hinnatakse nende usaldusväärsuse, asjakohasuse ja autentsuse järgi ning arvesse võetakse ka nende seost väidetega. Lubatavus ehk admissibility määrab, millised tõendid kohtu ette võivad tulla ning kuidas neid käsitletakse. Digitaalsete tõendite kogumine ja säilitamine nõuab hoolikat menetlust, et tagada nende terviklikkus ja järjepidevus.