Tõendamiskoorem

Tõendamiskoorem ehk tõendamiskohustus on õigussüsteemi põhimõte, mis sätestab, kes peab esitada piisavad tõendid faktiliste asjaolude kinnitamiseks ning milline tõendusmaterjal on kohtule arvestatav. See kohustus määrab, millised väited või vastuväited peavad olema tõenduslikult toetatud, ning kuidas tõendid koos hinnatakse.

Civilmenetluses on üldjuhul hagi esitajal tõendamiskohustus oma väidete tõestamiseks. Vastaspool esitab seejärel vastuveendeid ja tõendeid nende vastu. Mõnel juhul võib seadus või kohtupraktika tõendamiskoormuse suunata teisele poole või kehtestada erandid (näiteks teatud faktilised eeldused või lihtsustused). Tõendite hindamisel arvestab kohus kogu esitatud materjali ja otsustab, kas tõendid on piisavalt veenvad konkreetse nõude või vastuväite tõendamiseks.

Tõendamiskoormus võib muutuda sõltuvalt õigussubjektidest ja asjaoludest; näiteks seadused võivad kehtestada presumpsioone või erandeid, mis võivad kergendada või raskendada tõendamist. Tõendite kvaliteet ja usaldusväärsus, vahetu seos juhtunud sündmusega ning õiguslikud standardid mängivad olulist rolli.

Kriminaalmenetluses on tõendamiskohustus erinev: süüdistaja peab tõendama süüteo süütust üle mõistliku kahtluse; süütuoleku tõendamise koorem ei ole süüdimõistmise standard, ning süüdistataval ei pea olema kohustust tõendada oma süütust. Nii civil kui kriminaalasjades on eesmärk tagada kohtukorraldusliku otsuse tegemine kasutatava, usaldusväärse tõendimaterjaliga.