transliteratsioonistandardid

Transliteratsioonistandardid on reegistik, mille abil kirjutamissüsteemidest teisendatakse teksti teise kirjapilti. Nende eesmärk on võimaldada nime- ja sõnavara ülekandmist nii, et teksti oleks võimalik mõista, võrrelda ja otsida erinevates keeltes. Erinevalt transkriptsioonist, mis keskendub peamiselt hääldusele, püüab transliteratsioon kajastada algtekstiga seotud tähiseid ja kirja kuju. Tihti on tegemist ühekordse vastavuse või diakriitide lisamisega, mis säilitab võimalikult palju originaaltekstist.

Sellest tulenevalt eristatakse transliteratsioonisüsteeme erinevate kasutusvaldkondade järgi: isikute ja kohtade nimede transliteratsioon, bibliograafiline ja arhivaalide transliteratsioon ning digitaalse teksti töötlemiseks loodud süsteemid. Erinevad standardid võivad olla kohandatud konkreetse keeleperifeeriga, kuid tähtis on järjepidevus ühtse vastavuse tagamiseks.

Tuntumad standardid ja organisatsioonid hõlmavad ISO-d, mis pakub Cyrillici jaoks näiteks ühtset ISO 9 tüübiga transliteratsiooni, samuti mitmesuguseid romaansüsteeme; ALA-LC romaansüsteeme raamatukogude ja bibliograafia jaoks; BGN/PCGN ning UNGEGN geonimede transliteratsioonis. Hiina keele puhul kasutatakse pinyin, jaapani tekstide jaoks Hepburni romanization ning araabia ja heebrea keeltest transliteratsiooni standardeid koostöös vastavate institutsioonidega. Täpne valik sõltub projekti kontekstist ja sihtkohast.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad raamatukogustust, arhiveerimist, kartograafiat, digitaalseid otsinguid ja rahvusvahelist koostööd. Peamised väljakutsed on erinevad standardid, diakriitide säilitamine ja otsingukäitumise erinevused. Seetõttu on oluline dokumenteerida valitud standard ning järgida seda järjepidevalt kogu töö vältel.