kartograafiat

Kartograafiat ehk kartograafia on teadus ja kunst kaartide koostamisest ning ruumilise teabe esitlemisest. Kaardid koguvad, töötlevad ja kujundavad geograafilist informatsiooni ning neid kasutatakse ruumiliste probleemide mõistmiseks, planeerimiseks ja otsuste tegemiseks ning teaduslikes uuringutes.

Kaardistamise ajalugu ulatub antiikajasse. Varakult loodi lihtsad ruumilised skeemid, kuid süsteemne kartograafia sai alguse Kreeka geograafide tööst; Ptolemaios aitas anda teoreetilised alused ja koordineeris kaardistamisel maastikku kirjeldada. Kesk- ja renessansiajaks paranesid kaardid täpsus ja esitlusviisid; meresõidud aitasid levitada uusi projektsioone. 16. sajandil populariseeriti Mercatori projektsioon, millel on laialdane merenduse kasutus. 18.–19. sajandil tegeleti maamõõtmise ja andmete standardiseerimisega. 20. sajandil sai kartograafia digitaalseks ning GIS ja kaugseire muutusid põhilisteks tööriistadeks.

Metoodika hõlmab andmete kogumist maamõõtmise, fotogrammide ja kaugseire teel, sh satelliit- ja LiDAR-andmed; andmete töötlemist ja analüüsi GIS-i abil; projektsioonide valikut ja geomeetrilist generaliseerimist; kaardikujundust, sümboliseerimist ja leggenda loomist. Digitaalsed kaardid on interaktiivsed, võimaldavad kihtide haldamist, otsingut ja mõõtmisi ning kättesaadavad erinevates platvormides.

Kaarditüübid hõlmavad topograafilisi kaarte, temaatilisi kaarte (statistilised, demograafilised, geoloogilised), navigatsioonikaarte ning kinnisvara- ja linnakaarte. Kaardid on olulised linnaplaneerimises, keskkonnauuringutes, transportides, turismis ja valitsuse halduses ning neid vahendatakse nii trükitult kui digitaalselt.

Haridus ja tulevik: kartograafiat õpetatakse geograafia ja geoinformaatika programmides ning erialadel; järjest suurem roll on GIS-il, avatud andmetel ja veebi- ning mobiilsetel kaartidel. Uued trendid hõlmavad 3D-kaardistamist, veebikaarte ja virtuaalreaalsust, samas on jätkuv areng OpenStreetMapi ja rahvusvaheliste standardite valdkonnas.