Kaardistamise

Kaardistamine on protsess, mille käigus kogutakse, töödeldakse ja esitatakse georuumilist teavet kaardina. See ühendab traditsioonilise kartograafia ning geoinformaatika meetodeid ja hõlmab nii käsitsi kui digitaalselt loodud kaarte. Kaardistamist käsitletakse nii nende füüsiliste omaduste kui ka temaatiliste andmete arendamise ja visualiseerimise võtmenõuetena.

Kaardistamine jaguneb sageli erinevatesse alamkategooriatesse, näiteks topograafiline kaardistamine, mis keskendub maastiku vormidele ja infrastruktuurile, ning temaatiline kaardistamine, kus esiplaanil on konkreetsed andmete kihtide alusel esitatavad teemad nagu elamustruktuur, demograafia või keskkonnamõjud. Digitaalses kontekstis hõlmab see ka veebikaartide, interaktiivsete kaartide ja dünaamiliste andmepõhjade loomist. Kaardistamist kasutatakse nii planeerimisprotsessides, navigatsioonis kui ka teaduslikes ja avalikes teenustes.

Töövoog hõlmab andmete kogumist (maastikukaardistused, fotogrammeetriabased pildid, LiDAR, GPS), andmete integreerimist ja kvaliteedi kontrolli, koordinaatsüsteemide ja projektsioonide valikut ning kaartide kujundust ja symboliseerimist. Olulised tööriistad on GIS-tarkvara ja veebipõhised lahendused (nt QGIS, ArcGIS, OpenStreetMap) ning andmebaasid ja standardid. Kaardistamine vajab selgeid autoriõiguste, privaatsuse ja andmekvaliteedi kaalutlusi.

Majanduslikult ja strateegiliselt mängib kaardistamine olulist rolli linnade planeerimises, loodusressursside haldamises, kriisiregaprotsessides ja avatuse ning koostöö edendamisel riiklikul tasandil, sealhulgas Estoonias Maa-ameti ja teiste geoinfosüsteemide kaudu.