transaktsioonikulude

Transaktsioonikulud on kulutused, mis kaasnevad kaupade või teenuste vahetamisega turgudel või organisatsioonide vahel. Need tekivad enne, ajal või pärast tehingut ja võivad hõlmata aega, informatsiooni, tõendite kogumist, lepingu koostamist, makseid ning riskide ja vaidluste haldamist.

Peamised komponendid on otsimis- ja teabekulud (teabe leidmine ja hindamine), läbirääkimiste kulud (lepingutingimuste kujundamine ja lepingute lõpetamine) ning järelevalve- ja jõustamiskulud (rikkumiste ennetamine ja täitmine). Need kulud ilmnevad eriti siis, kui tehingud on mittesarnased või informatsioon ei ole vabalt kättesaadav ja kui seaduslik raamistik nõuab keerukat kontrolli ja täitmist.

Mõju tegurid hõlmavad õigusraamistikku ja õiguskindlust, vara ja teabe omandiõigust, tehingu suurust ja liiki, tehnoloogiaalast arengut ning standardiseerimist. Samuti mängivad rolli konkurentsitase, kultuurilised ja institutsionaalsed tingimused ning turu ja infrastruktuuri kvaliteet. Kõrgemad transaktsioonikulud võivad mõjutada ressursside jaotust ning organisatsioonide struktuuri, sageli julgustades vertikaalset integratsiooni või vastuvõtmist keerukamaid koordineerimisvõtteid.

Ajalooliselt tutvustas konvergents oma rolli Ronald Coase 1937. aasta artiklis The Nature of the Firm, mis selgitab, miks firmad ja korraldusvormid tekivad osaliselt transaktsioonikulude vähendamiseks võrreldes igaühe turul tehingute korraldamisega. Täpsemates teooriates, näiteks transaktsioonikulususega seotud ettevõtlus- ja lepingute mudelites, käsitletakse hindade ja riskide jaotust ning tehingute toimivuse optimeerimist.

Näited hõlmavad finants- ja juriidilisi tehinguid, kaupade ja teenuste lepinguid, makse- ja täitmisprotsesse ning platvormide toimimisega seotud kulutusi.