tertiääripreventio

Tertiääripreventio ehk tertiaarne ennetus on meditsiini ja tervishoiu käsitlus, mille eesmärk on juba diagnoositud haiguse või vigastuse tüsistuste arengu või progresseerumise vähendamine. Selle raames püütakse piirata tekkinud või süvenenud puude ulatust ning parandada patsiendi funktsionaalset võimekust ja elukvaliteeti. Tertiäärne ennetus erineb primaar‑ ja sekundaarse ennetuse mõistetest: esimene tegeleb haiguse ennetamisega enne haigusnähte, teine keskendub varajasele avastamisele ja ravi alustamisele.

Peamised strateegiad hõlmavad rehabilitatsiooni, pidevat medikamentoosset ravi, elustiili muutusi ning järelkontrolli. Rehabilitatsioon võib sisaldada füüsilist teraapiat, kognitiivset tuge ja psühhosotsiaalset abi, mille eesmärk on taastada funktsionaalsus ja vähendada piiranguid. Patsientide koolitus ja nõustamine suurendavad ravitundlikkust ja raviadherentsust, samas kui järelkontroll võimaldab varakult märgata tüsistusi ja kohandada ravi vastavalt vajadusele.

Näited hõlmavad: pärast insulti või südameinfarkti toimuv taastusravi; diabeedijärgsete tüsistuste ennetamine (jalahooldus, glükoosisisalduse, vererõhu ja lipiidide kontroll); vähkijärgne rehabilitatsioon ning valude ja füüsilise funktsiooni leevendamise programmid; krooniliste kopsuhaiguste ägenemiste ennetus vaktsiinide kasutamise ja ravivaldkonna koordineerimise kaudu; nakkuslike tüsistuste ennetus läbi varajase avastamise ja järjepideva jälgimise.

Mõõtmine ja väljakutsed: efektiivsust hinnatakse funktsionaalse võimekuse paranemise, elukvaliteedi parandamise, tüsistuste arvu vähenemise ja haiglaravi kestuse muutuste kaudu. Tertiäärne ennetus nõuab sageli pikaajalist koordineerimist ning ressursse ning sõltub tugeva patsiendi, pere ning tervishoiutöötajate koostöö olemasolust.