teisalduses

Teisaldus on mõiste, mis viitab teksti tõlkimisele ühelt keelelt teisele ning hõlmab nii protsessi kui ka selle tulemuseks tekkinud tõlget. Mõiste on kasutusel keeleteaduses, tõlkimise praktikas ja kirjandusteaduses, kus arutatakse täpsust, usaldusväärsust ja loomulikkust tõlkes ning selle mõju tähenduste edasiandmisele.

Teisalduses on oluline grammatiline vorm. Sõna teisaldus on nimetav vormiga alus ning selle inessiivne (teisalduses) tähendab „selles tõlkes” või „teises tõlkes toimuvas kontekstis”. Seega teisalduses võib öelda, et mõistus, tähendus või stiil võivad kokkupuutes originaali ja sihtkeelse teksti vahel erineda.

Kasutusvaldkonnad on laiad. Akadeemilises kontekstis uuritakse teisalduse mõistet ja selle eri vorme, nagu tõlkeprotsess, kohaliku eripära kaasamine ning terminoloogia ülekandmine. Praktikas hinnatakse sageli tõlke kvaliteeti, sealhulgas täpsust, loomulikkust ja kultuuriliste nüansside säilimist teisalduses. Kirjandusteaduses võivad arutlused keskenduda autori stiili ja allikateksti tähenduse säilitamisele tõlkes.

Seosed ja terminoloogia. Teisaldus on seotud teiste mõistetega nagu tõlge, tõlkimine ja lokaliseerimine. Sarnaselt tõlkele on teisaldus põhikategooria, mida kasutatakse kirjeldamaks teksti ülekandmist keelesüsteemide vahel, kuid terminoloogiavalikus võib sõna teisaldus tähistada ka konkreetseid kontekstuaalseid või terminoloogilisi aspekte, mis nõuavad eraldi käsitlemist.