tõlge

Tõlge on kirjaliku või suulise teksti tähenduse ja stiili ülekandmine ühest keelest teise. See hõlmab semantilisi ja kultuurilisi nüansse ning sihtrühma keelekasutuse kohandamist. Tõlketöö ja tõlke tulemus on eristatavad mõisted: lähtektekst ja sihttekst.

Tõlketeadus uurib, kuidas keel, kultuur ja kontekst tähenduse ülekandmist mõjutavad. Traditsioonilised mõisted hõlmavad ekvivalentsust (formaalne vs dünaamiline ekvivalentsus, Nida), domestikatsiooni ja võõrastamist ning skopos-teooriat.

Erinevaid tõlkimise vorme on kirjandustõlge, tehniline ja teaduslik tõlge, õigus- ning meditsiinitalduse tõlge, samuti lokaliseerimine, subtitrimine ja dubleerimine.

Protsess hõlmab lähteksti analüüsi, tähenduste ülekandmist, stiili ja tooni kohandamist, terminoloogia järjepidevuse tagamist ning lõplikku redigeerimist. Masintõlge muutub üha tavalisemaks, kuid sageli vajab järeltoimetamist (post-editing) kvaliteedi tagamiseks.

Eestis mängib tõlge olulist rolli kirjanduse levikul, õigusteaduses ja valitsemises ning rahvusvahelises koostöös. Tõlkijad koolitatakse ülikoolides ning tõlke kvaliteeti hinnatakse rahvusvaheliste standardite järgi. Tõlke areng sõltub nii inimeste kui ka tehnoloogia ja terminoloogia koostööst.