tasakaaluhäirega

Tasakaaluhäire on seisund, mille puhul kaasneb pearinglus, ebastabiiluse tunne ning raskused osutada liikumisega kooskõlas oleva tasakaaluga. Tasakaalu tagamiseks vajalikke signaale töötlevad sisekõrva vestibulaarsed struktuurid, nägemine ja lihas-süsteemi koordinatsioon ning aju. Kui nende süsteemide omavaheline koostöö on häiritud, võivad ilmneda pearinglus, iiveldus ja tasakaaluhäire.

Põhjused jagunevad peamiselt perifeersete (sisekõrva või vestibulaarse närvi) ja tsentraalseks (aju) põhjuseks. Kõige sagedasemad perifeersed põhjused on BPPV (benign paroksüsmaalne positsiooniline pearinglus), vestibulaarne neuritis, Meniere'i tõbi ja krooniline vestibulaarne puudulikkus. Tsentraalsed põhjused hõlmavad ajukoorte või aju ühenduste haigusi ja insulti. Vanus, viirusinfektsioonid ja peatrauma suurendavad riski.

Diagnoos põhineb patsiendi ajaloo ja sümptomite ning neuroloogilise ja vestibulaarse läbivaatuse kombinatsioonil. Olulised testid on Dix-Hallpike'i test BPPV-i leidmiseks ja head impulse test (HIT) vestibulaarse reaktsiooni hindamiseks. Vajadusel tehakse audiomeetria, ENG/VNG või muu vestibulaarne test ning aju MRI välistamaks tsentraalseid põhjuseid.

Ravivõimalused sõltuvad põhjusest. BPPV-i puhul kasutatakse kanalit repositioning-manöövreid (Epley või Semont), mis sageli pearingluse kõrvaldab. Vestibulaarne rehabilitatsioon (VRT) õpetab harjutusi tasakaalu parandamiseks. Ravimid võivad anda ajutist leevendust iivelduse või pearingluse korral, kuid ei ravi alusprobleemi. Meniere'i tõve korral võib kasutada dieedi muutust (soola piiramine) ja mõnel juhul diureetikume.

Prognoos sõltub põhjusest ja varajasest ravist. Paljud inimesed paranevad või saavad olulist paranemist rehabilitatsiooniga. Ennetus hõlmab peatraumade vältimist, vererõhu kontrolli ja migreeni juhtimisega seotud soovituste järgimist.