süsinikujälje

Süsinikujälg ehk kasvuhoonegaaside kogus, mida tekitab konkreetne subjekt – näiteks inimene, majapidamine, organisatsioon, toode või sündmus – kogu elutsüklis. Emissioonid väljendatakse tavaliselt CO2e ehk CO2-ekvivalendina, mis võrdleb eri gaaside mõju sama gaasi CO2 mõju järgi globaalse soojenemise potentsiaaliga (GWP).

Emissioonide hindamine põhineb peamiselt kolme ulatuse (scope) põhimõttel: ulatus 1 on otsesed emissioonid, ulatus 2 hõlmab tarbitud elektri- ja soojusenergia emissioone, ning ulatus 3 sisaldab kõiki teisi tarbimisest ja väärtusahelast tulenevaid emissioone. Arvutused keerduvad tegevusandmete (nt energiatarbimine, kütused, transpord, toodete kasutus ja jäätmed) ning emissioonitegurite rakendamisele. Sageli kasutab süsinikujälg elu tsükli analüüsi (LCA) ja standardiseeritud raamistikke, et võrrelda ja raporteerida tulemusi.

Süsinikujälje hindamiseks kasutatakse peamisi standardeid: GHG Protocol, ISO 14064 (organisatsioonide jaoks) ja ISO 14067 (toodetele). Neid järgitakse, et koguda andmeid, koostada aruandeid ja seada teaduspõhiseid vähendamise sihte. Erinevad valdkonnad võivad keskenduda kas ettevõtte (corporate) või toote (product) süsinikujäljale.

Piirangud ja kriitika hõlmavad andmete kvaliteeti ja kättesaadavust, mõõtmisest tingitud ebakindlust ning keerukust, mis võib avada ukse rohepesule. Praktikas aitab süsinikujälg isikutele ja organisatsioonidele tuvastada suurimaid emissiooniallikaid ja suunata edasisi vähendustegevusi.

Vähendamiseks on levinud meetmed: energiatõhususe parandamine, taastuvenergia kasutuselevõtt, tarneahela optimeerimine, süsinikukvaliteedi ja tarbimisharjumuste muutmine ning toodete ja teenuste disaini, mis vähendavad elutsüklis tekkivaid emissioone.