teaduspõhiseid

Teaduspõhised praktikad viitavad otsuste ja tegevuste alusena olevatele parimatele kättesaadavatele teaduslikele tõenditele, mis on kriitiliselt hinnatud ja sünteesitud. Mõiste võttis kasutusele ingliskeelse termini "evidence-based", kuid on laienenud meditsiini, hariduse, sotsiaalteenuste ja poliitika valdkondadesse. Teaduspõhine lähenemine ühendab tõendid kliinilise või tööalase kogemuse ning kasutaja väärtustega.

Teaduspõhise praktika tuum on tõendite kriitiline hindamine ja nende kvaliteedi hindamine, et teha järeldusi, mis põhinevad parimal kättesaadavate andmete kogumil. Kõrgeimat kaalumist omavad süsteemsed ülevaated ja randomiseeritud kontrollitud uuringud; madalama järgu tõendid võivad olla kohortuuringud ja juhtumiuuringud. Tõendite sünteesi jaoks kasutatakse süsteemseid ülevaateid ja meta-analüüsid, mis annavad üldised soovitused vastavalt kontekstile, kliinilisele kogemusele ja patsientide väärtustele koos.

Rakendusalad hõlmavad meditsiini ja tervishoiu teenuseid, haridust, sotsiaaltööd ning avalikku poliitikat. Protsess hõlmab küsimuste formulatsiooni, kirjanduse läbivaatamist, tõendusmaterjali sünteesi ja koostamist juhiste või protokollide kujul, mis on kohandatud konkreetsele kontekstile ning kaasavad kliinilise või tööalase ekspertiisi ning kasutajate väärtusi.

Kriitika ja piirangud käsitlevad, et teaduspõhine praktika võib liialt rõhutada kvantitatiivseid näitajaid ning jätta tähelepanuta konteksti, kultuuri ja isiklikke eelistusi. Samuti on tõendite kvaliteet ja kättesaadavus valdkonniti ebastabiilne ning ressursi piirangud võivad tõhusust piirata. Seetõttu rõhutatakse kaasavat otsustusprotsessi ja kontekstualiseerimist.

Teaduspõhised meetodid on dünaamilised ning nende tõhusus sõltub regulaarsetest uuendustest ja koostööst erinevate osapooltega. Kokkuvõttes aitavad need suurendada otsuste läbipaistvust ja tõhusust, kuid neid tuleb rakendada paindlikult koos kliinilise kogemuse ja kasutajate väärtustega.