sügelusega

Sügelus ehk pruritus on ebameeldiv aisting, mis tekitab soovi kriimustada. See võib olla lühi- või pikaajaline ja esineda iseseisva sümptomina või koos teiste nahakasvajate või süsteemsete haigustega. Äge sügelus kestab tavaliselt kuni kuus nädalat; krooniline sügelus kestab kauem ning võib olla seotud mitme erineva haigusega.

Sügeluse põhjused on mitmekesed. Märkimisväärsed on nahahaigused nagu ekseem, kuiv nahk, seborröa ja kontaktdermatiit ning nahavigastused või psoriaas. Süstemaatilised haigused võivad põhjustada sügelust, sealhulgas maksahaigused (kolestaatiline sügelus), neerupuudulikkus, kilpnäärmehäired, diabeet ja rauavaegus. Ravimid, rasedus, nakkused ning neuropaatiad võivad samuti põhjustada sügelust. Mõnel juhul on sügelus psühhosotsiaalne või psühhogeenne.

Diagnoos põhineb patsiendi ajaloo ja füüsikalise läbivaatuse kõrval vajadusel laboratoorsetel uuringutel (vereanalüüsid, maksakeste, neerude funktsiooni näitajad, kilpnäärme töökord, vitamiinid) ning täiendavatel uuringutel, kui kahtlustatakse spetsiifilist põhjust. Nahale viivad uuringud võivad aidata eristada dermatoloogilisi haigusi.

Ravi keskendub põhjuste leevendamisele ja sügeluse sümptomaatilisele kontrollile. Olulised on nahahooldus ja niisutamine, ärritajate vältimine ning lokaalsetel põletikuravimitel (kõrvaltoimedeta) või steroididel põhinev ravi. Antihistamiinid võivad aidata uni häiriva sügeluse korral, kuid sageli ebaefektiivsed. Kroonilise sügeluse puhul võivad kasutada gabapentinoide, mõningaid antidepressante või muud neuromodulaatorid. Maksa- või neeruhaiguste korral võetakse suunavaid ravimeid ja sümptomaatilisi meetmeid; kolestaatilise sügeluse korral võib aidata ursodeoksüdoolhape. Edukas ravi nõuab sageli multidistsiplinaarset lähenemist ja patsiendi seisundi jälgimist.