suhtlemisviis

Suhtlemisviis on üksikisiku või rühma tavapärane lähenemine sõnumite edastamisel ja vastuvõtmisel. See hõlmab nii verbaalset kui mitteverbaalset väljendust: kasutatavat sõnavara, tonatsiooni, otsustavust ja viisakust ning kehakeelt, näoilmeid ja žeste. Suhtlemisviis peegeldab inimese isiksust, kultuurilist tausta ja olukorra konteksti ning võib olla muutlik sõltuvalt suhtlemiseesmärgist.

Peamised komponendid on: verbaalne väljendus (kõne, kirjutis), mitteverbaalne väljendus (kehakeel, asend, näoilmed, žestid, silmavaade), tempo ja intonatsioon, pausid ja rõhuasetused. Need komponendid töötavad koos, et anda sõnumile tähendus ja toon.

Suhtlemisviisi kujundavad tegurid on: isiksus (nt ekstravertsus või enesekontroll), kultuuriline taust ja keel, olukord (töö-, pere-, konfliktse situatsioon), võimusuhted (kes juhib, kes allub), eesmärgid ja emotsionaalne seisund ning keeleline oskus.

Kontseptsiooniline klassifikatsioon hõlmab otse- ja kaudset suhtlemist ning formaalset versus mitteformaalset stiili. Sageli eristatakse ka nelja klassikalist moodust: assertiivne, passiivne, agressiivne ja passiiv-aggressiivne. Kultuuridevahelises suhtluses võivad kõrge ja madal kontekst ning erinevad sotsiaalsed normid mõjutada, kuidas stiilid mõistetakse ja vastu võetakse.

Oluline on teadlik olla oma suhtlemisviisist ja oskus seda vajadusel kohandada, et parandada koostööd, vähendada konflikte ja tõhustada läbirääkimisi nii tööl kui eraelus. Suhtlemisviisi arendamine hõlmab enesepeegeldust, tagasiside küsimist, aktiivset kuulamist, empaatiat ning vajadusel kultuuridevahelist kompetentsi.