passiivaggressiivne

Passiivagressiivne käitumine on suhtlusviis, kus pahameel või vastumeelsus ei väljendata otseselt, vaid kaudselt või varjatult. Selline suhtlemine püüab vältida avatud konflikti, kuid tihti tekitab segadust, vähendab usaldust ja raskendab koostööd.

Vormid ja ilmingud võivad hõlmata vaikimist või külmust olukordades, kus vastust oodatakse; viivitamist või lubaduste mitte täitmist; ebamõistlikku või halvasti peidetud kriitikat ning peidetud komplimente; ning passiivset vastuseisu, mis avaldub väikeste sammude või ettevaatusega tegutsemises.

Põhjused võivad olla mitmekesised. Need võivad tuleneda hirmust konflikti ees, soovist vältida vastutust, madalast enesehinnangust või varasematest kogemustest, kus avatud kriitika kutsus esile negatiivseid tagajärgi. Kultuurilised või organisatsioonilised normid võivad samuti soodustada kaudseid reaktsioone.

Tagajärjed võivad olla olulised: suhete pinged ja usalduse kaotus, tööalane tõrge ja vähene koostöö, madal motivatsioon, suurenenud konflikti- ja stressitase ning üldine töökeskkonna rahulolematuse kasv.

Kuidas sellega toime tulla? Soovitav on kasutada selget, otsest ja rahulikku keelt ning seada piirid. Praktiseerida asertiivset suhtlemist ja anda konkreetset, faktipõhist tagasisidet. Võimalusel tuleb luua selged töö- või suhtlusstandardid ning vajadusel kaasata vahekohtunik või juhendaja. Oluline on säilitada koostöötahe ja vältida provotseerimist ning tähele panna kultuurilisi eripärasid ja konteksti.