spektrimeetodeid

Spektrimeetodid on analüütilised meetodid, mis kasutavad proovi energiaga seotud kiirguse spektri, et tuvastada, iseloomustada või kvantifitseerida ühendite omadusi. Spektrid peegeldavad molekulide struktuuri ja koostist ning neid saab kasutada nii kvalitatiivseks identifitseerimiseks kui ka kvantitatiivseks mõõtmiseks.

Meetodid jagunevad sõltuvalt sellest, kuidas kiirgus proovi interakteerub. Kõige levinumad on absorptsiooni- ja emissioonimeetodid ning nende alusel arendatakse spetsiifilised instrumentatsioonid. Tuntud näited on UV-Vis spekroskoopia, FTIR- ja Raman-spektroskoopia, NMR-spektroskoopia, fluoromeetria ja mass-spektromeetria.

UV-Vis spekroskoopia mõõdab ühendite neeldumist UV- ja nähtavas piirkonnas ning annab teavet olemasolu ja kontsentratsiooni kohta. FTIR- ja Raman-spektroskoopia kirjeldavad molekulaarset struktuuri ja funktsionaalrühmi läbi võnkumisvibratsioonide sageduste. NMR-spektroskoopia analüüsib tuumade magnetväljas olekut ning pakub üksikasjalikku struktuuriinfot. Mass-spektromeetria eraldab laetud ioonid masside alusel ning annab teavet molekulaalse koostise ja struktuuri kohta. Fluoromeetria mõõdab fluorestsentsi ning on tundlik kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete tuvastuste jaoks.

Beer-Lambert'i seadus kirjeldab seost neeldumise ja proovikontsentratsiooni vahel: A = εlc. Kalibreerimine ja standardlahendused võimaldavad kvantitatiivset määramist.

Rakendused hõlmavad keemiat, bioloogiat, keskkonnauuringuid ja materjaliteadust. Piiranguteks on proovi ettevalmistus, lahuste mõju, segude eristamise raskused ja signaali koostoimed.