sisepõlemusega

Sisepõlemusega (sisepõlemus) viitab põletusprotsess, mis toimub mootori siseruumides kütuse ja õhu segus. Põlemise käigus tekkinud kõrge rõhk muundab keemilise energia mehaaniliseks tööks ning liigutab kolbe või turbinaid. Sellised mootorid on kõige levinumad autotööstuses, energiageneraatorites ja paljudes tööstusrakendustes.

Tööpõhimõtted: kaks peamist põlemissüklit on Otto-sükkel, mida kasutavad bensiinimootorid, ja Diisel-sükkel, mida kasutatakse diiselmootorites. Otto-süklis toimub segatud õhu ja kütuse süütamine süüteelemendi abil (sõidukites tavaliselt süüteküünlaga). Diisel-süklis toimub põlemine kõrge tihenduse ja temperatuuri tõttu ning kütus süttib ilma erilise süüteallikata.

Olulised komponendid on kolvid, väntvõll, sisselaske- ja väljalaskeventiilid ning kütuseinjektor või süüteelemendid. Tänapäevased mootorid võivad kasutada otsest või kaudset sissepritset ning neid täiustatakse turbokompressorite abil ning mootori juhtimissüsteemide kaudu, mis reguleerivad kütuse ja õhu segu ning toiminguid.

Kütused ja keskkonnamõjud: enamasti kasutatavad bensiin ja diislikütus ning erinevad bio- ja segukütused. Põlemisprotsess tekitab CO2, NOx ja osakesi. Heitmete vähendamiseks kasutavad kaasaegsed süsteemid katalüütilisi konverteerijaid, osakeste filtreid ja rangemaid heitmestandardid (nt Euro 6).

Ajalugu ja mõju: sisepõlemusmootorid on arenenud 19. sajandi keskpaigast. Esimesed märkimisväärsed sammud tehti Étienne Lenoiri, seejärel Nikolaus Otto neljataktilise töötsükli juures ja Rudolf Diesel diiselmootori väljatöötamisel. 20. sajandil ja tänapäeval on need mootorid peamine jõuallikas transpordis ja tööstuses, kuigi kasvab huvi elektriliste ja hübriidajamite vastu ning jätkuvad pingutused heitmete vähendamiseks.