sisepõlemus

Sisepõlemus on põletusprotsess, mille käigus kütus põleb oksüdeerijaga sisekambris ning tekkinud gaaside rõhk tekitab tööd. Põlemus toimub sageli mootori või gaasiturbiini töökambris ja energia muundub mehhaaniliseks tööks gaaside paisumise kaudu. See on vastand välispõlemusele, kus põletus toimuks väljaspool töökambrit (näiteks aurumasinates).

Enim levinud on sisepõlemismootorid, mis jagunevad bensiinimootorite ja diiselmootorite vahel. Bensiinimootorites segatakse õhk ja kütus ning põletus süttib süüte abil; diiselmootorites süstitakse kütus otse kõrgsurvega ning põlemine algab kompressiooni tõttu. Lisaks kuuluvad sisepelemusse gaasiturbiinid ja Wankeli tüüpi (rotormootorid) sisepõlemusmasinatesse.

Kütused võivad olla bensiin, diislikütus, maagaas, biokütused ja vesinik; mõnikord kasutatakse ka segu. Sisepõlemusmootorid on laialdaselt kasutusel transpordis (autod, mootorrattad, lennukid, laevad) ning tööstuses ja elektrijaamades jõuallikatena.

Efektiivsus ja keskkonnamõju sõltuvad konstruktsioonist ja töötingimustest: diiselmootorid on tavaliselt efektiivsemad kui bensiinimootorid, ja turbokompressorid võivad suurendada efektiivsust. Põlemisprotsessi saastekujundust teevad keerukaks NOx- ja osakesteemissioonid; neid vähendatakse katalüütiliste konverteerijate, heitgaaside puhastuse ja rangemate standarditega.

Ajalugu: sisepõlemusmootorite areng sai hoogu 19. sajandil; olulised panused tulid Nikolaus Otto, Gottlieb Daimler ning Rudolf Dieselilt, kelle töö raames levis tehnoloogia üle maailma.