elektrijaamades

Elektrijaamad on elektrienergia tootmise peamised rajatised. Need toodavad elektrit ning juhivad selle üleva võrkudesse, kust energia jõuab tarbijatele ja tööstusele.

Elektrijaamad jagunevad energiaallika järgi. Fossiilkütustel põhinevad jaamad põletavad kütust (kivisüsi, maagaas, nafta), et tekitada soojust, mis tekitab auru ning ajab turbine ja generaatori. Hüdroelektrijaamad kasutavad voolava vee jõudu. Tuuleelektrijaamad muundavad tuule kineetilise energia liikuvaks mehhaaniliseks energiaks ja seejärel elektriks. Päikesepõhised elektrijaamad võivad olla fotogalvaanilised jaamad või teatud juhtudel päikesesoojusel põhinevad lahendused; tuumaelektrijaamad kasutavad reaktori tootmises soojust auruks ning seejärel turbinale ja generaatorile. Mõnel juhul kasutatakse ka bioenergia või geotermilist energiat.

Tööpõhimõte seisneb energia muundamises otse elektrienergiaks. Kõik tüübid nõuavad ühendust kindla võrguga: suurimpingevõrk, mis kannab toodetud elektrit üle piirkondade ning jaotusvõrgu, mis jagab elektri tarbijatele.

Elektrijaamad on tavaliselt varustatud komplekssete ohutus- ja keskkonnahoidlike süsteemidega. Tootmise mõju sõltub energiavalikust: fossiilkütuste kasutamisel on CO2- ja saasteheited märgatavad, samas kui taastuvad allikad vähendavad neid emissioone. Keskkonna- ja ohutusnõuded ning riiklikud standardid kujundavad jaamade projekteerimist ja toimimist.

Eestis on elektritootmine ajalooliselt tihti sõltunud põlevkivist, kuid energiapoliitika suunab üha enam taastuvenergia ja sobivate ühenduste arendamisele naaberalade ning Euroopa Liiduga, sealhulgas Estlink ja teised piiripõhised ühendused. See tugevdab varustuskindlust ja võimaldab suuremat sõltumatust fossiilkütustest.