simulatsioonimeetodeid

Simulatsioonimeetodid on modelleerimise ja analüüsi tööriistad, mis võimaldavad uurida keerulisi süsteeme ajas, ilma et oleks vaja neid füüsiliselt katsetada. Mudel kujutab süsteemi olekut ja muutusi selle käivitamisel ning simulatsioon kordab süsteemi käitumist paljude korduste lõikes. Eesmärk on mõista toimemehhanisme, hinnata jõudluse näitajaid ning testida parandusi või riske.

Peamised simulatsiooniliigid on diskreetne sündmuste simulatsioon (DES), pidev simulatsioon, süsteemide dünaamika ja agent-põhine simulatsioon. Diskreetne sündmuste simulatsioon keskendub ajas toimuvatele sündmustele ja on hea tootmise, logistikaga seotud küsimuste modelleerimisel. Pidev simulatsioon kasutab tavaliselt diferentsiaal- või erinevusvõrrandeid ja sobib pidevate muutujate süsteemide jaoks. Süsteemide dünaa­mika keskendub suhete ja tagasiside skeemidele suurtes, aeglases muutuvas süsteemis ning on kasulik strateegilise planeerimise jaoks. Agent-põhine simulatsioon modelleerib eraldiseisvaid agende, kelle kohalikke reegleid ja koostoimet kirjeldatakse ning sobib sotsiaalsete ja majanduslike süsteemide uurimiseks.

Monte Carlo simulatsioon kasutab juhuslikuse genereerimist paljudes kordustes ning annab statistilise hinnangu süsteemi tulevaste nähtuste kohta. Teised meetodid hõlmavad deterministlikke ja stohastilisi lähenemisi ning nüüdislikke tehnikaid nagu numeraalne integreerimine ja erinevad lahendamisalgoritmid.

Protsess sisaldab mudeli ehitamist, andmete kogumist, kalibreerimist ja valideerimist ning tulemuste tõlgendamist. Simulatsioonide abil hinnatakse jõudlust, kulusid, riskitasemeid ja ressursivajadust erinevates stsenaariumides. Rakendused hõlmavad tööstust, transporti, rahandust, tervishoidu ja keskkonnamodelleerimist.

Piirangud hõlmavad mudeliõigsust, andmete täpsust ja simulatsiooni keerukust ning nende mõju tulemuste usaldusväärsusele.