siirdamisel

Siirdamine on meditsiini valdkond, mis tegeleb elundite, kudede või rakkude ülekandmisega doonorilt saajale eesmärgiga asendada puuduv või kahjustatud funktsioon. See nõuab hoolikat sobivuse hindamist, operatiivset teostamist ning pikaajalist jälgimist, et vähendada organismi hülgamise ja tüsistuste riski.

Siirdamise tüübid jagunevad peamiselt elundite, kudede ja rakkude siirdamiseks. Elundisiirdamine hõlmab neeru-, maksa-, südame-, kopsu- ning harva pankrease siirdamist. Kudede siirdamine hõlmab näiteks sarvkesta, naha, luu- või kõõluse siirdamist. Rakenduste hulka kuuluvad hematoloogilised (eesmärgiks on verehaiguste ravi) ja tüvirakkude siirdamised (nt hematopoetiliste tüvirakkude siirdamine patsiendi või doonori verre).

Doonorid võivad olla surnud (elunditõnedele suurem osa elunditest) või elundidoonorid, kes annavad osa elundist või täieliku elundi enese haiguskaalu tõttu. Sobivus siirdamiseks sõltub saaja ja doonor diverse sobivusomadustest, sealhulgas antigeense sobivuse, tervisliku seisundi ja doonori valmisoleku hindamisest.

Protsess hõlmab eeluuringuid, sobivuse kontrolli, doonori ja saja valikut ning operatiivset teostust. Pärast siirdamist järgneb immunosupressioonravi, et vältida doonororganile immuunreaktsiooni teket; see hõlmab ravimite, nagu tacrolimus, cyclosporine, mykophenolaat mofeti ja kortikosteroidide kasutamist. Immunosupressioon suurendab infektsioonide ja teiste tüsistuste riski ning nõuab regulaarselt meditsiinilist jälgimist.

Siirdamise edu sõltub varajasest diagnoosimisest, katie sobivusest ning järjepidevast ravi ja elustiili kohanduste järgmisest. Ajaloo areng on toonud kaasa märkimisväärse ellujäämise paranemise ning teise elutähtsa funktsiooni taastumise.