semantikaga

Semantikaga ehk tähendusteadusega tegeleb keele tähenduste mõistmine: kuidas sõnad ja laused tähendusi omandavad, kuidas need tähendused moodustatakse ja kuidas kontekst neid mõjutab. Semantika eristub süntaktist ja pragmaatikast, kuid on tihedas suhtes mõlema valdkonnaga.

Ajaloost: semantika kujunes peamiselt 19.–20. sajandil. Gottlob Frege eristas mõistet sinn ja viidet (referent). Hiljem tutvustasid Tarski tõe teooriaga seonduvaid tõe-tingimusi ning Montague semantikat, mis kasutab formaalset loogikat ja mudeliteooriat tähenduste kirjeldamiseks. Sellest on saanud alus, mille kaudu keelt ja tekstide tähendust saab analüüsida järelduste ning tõevõimaluste kontekstis.

Peamised kontseptsioonid: tähendus võib erineda senso (mõiste) ja viide (viide/objekt). Kompositsiooniline tähendus tähendab, et lausete tähendus tuleneb sõnade tähendustest ja nende struktuurist. Kontekst ning indeksilised sõnad (siin, praegu, mina) ning pragmaatika mõjutavad tähenduse tegelikku tajumist. Semantika ja pragmaatika ning sõnastiku semantika on tihedalt seotud ning annavad erinevaid vaateid sama keelele.

Rakendused: semantika on aluseks keeletehnoloogiale, masinõppele ja tõlkimisele, sõnastikele ja teadmiste esindamise süsteemidele ning otsingumootoritele. Modelleerimine ja semantiline märgendamine võimaldavad paremat keelel põhinevat analüüsi ning tõlkimist.

Väljakutsed: kontekstist sõltuvus, mitmetähenduslikkus, vagueness ning metaforiline või kultuuriline tähendus. Indekside ja teiste kontekstitundlike tegurite mõistmine nõuab sageli pragmaatika ja maailma teadmiste kaasamist.