seaduspärasuse

Seaduspärasus ehk seaduskuulekus on õigusriigi põhiväärtus, mille kohaselt avalik võim ja õigussüsteem peavad tegutsema seaduste ning õiguskordade raamides. See tähendab, et riigivõimu toimingud, haldus- ja kohtulahendid ning seaduste loomine peavad olema ette nähtud ja vastama kehtivatele normidele. Seaduspärasus hõlmab nii õigusaktide vastavust põhiseadusele kui ka nende kehtivuse ning jõustumise korra järgimist.

Praktikas tähendab seaduspärasus, et avalikud otsused ja toimingud peab olema õigustatud seaduse alusel ning lähtuma seaduslikest volitustest, menetlus- ja tõendamiskohustustest ning põhimõttest, et kõik mõjutatud isikud saavad õiguskaitset. Halduse puhul peab haldusakt põhinema selge seadusliku aluse, menetlus nõuetekohase läbiviimise ja sanahoolitsevatoimingute põhimõtete järgi. Kui otsus ei põhine seadusel või vastuoluline menetlus on rikutud, saab sellist otsust kontrollida ning tühistada kohtus.

Seaduspärasus on tihedalt seotud õiguse ja õiguskaitse tagamisega. See tõhustab õigusliku prognoositavuse, õigluse ja vastutuse nõudeid ning piirab riigivõimu arbitraarsust. Lisaks seob seaduspärasusid Euroopa Liidu õigus ja riiklik seadusandlus, mille puhul tuleb tasakaalustada kohuslike normide jõustumist ning üldise õiguskorda tagavat ülimate õigusnormide järgimist.

Seaduspärasus on arutluse all nii haldus- kui põhiseadusliku kontrolli, ning selle mugandamine on keskne osa demokraatlikust õiguskorrast.