samokontroli

Samokontroli ehk eneseregulatsioon on võime juhtida oma tähelepanu, emotsioone ja käitumist selliselt, et saavutada pikaajalised eesmärgid ning mööda viia lühiajaliste impulsidest. See hõlmab planeerimist, viivituste talumist, tunnetusliku töötlemise suunamist ja eesmärkide järgimist ka stressi või ahvatluste taustal.

Teooriate järgi on samokontrolli käsitletud nii kui piiratud kognitiivne ressurss (tugevusmudel), mida saab kulutada ja taastada ning mille tase mõjub otsuste kvaliteedile. Samal ajal on arusaamu, mille kohaselt kontrolli taga on motivatsioon, tähelepanujuhid ja eesmärkide prioriseerimine, mitte pelgalt energiavarud. Viimaseid nimetatakse protsessi mudeliteks, mis rõhutavad eesmärkide ja konteksti rolli kontrollimisel.

Mõõtmise osas on loodud mitmeid tööriistu, sealhulgas Self-Control Scale ja Brief Self-Control Scale (mõlemad arendatud Tangney, Baumeister ja Boone, 2004), mis hindavad pigem pikaajalist eneseregulatsiooni kui ajutist edevust. Uuringud kasutavad neid skaalasid seoses tervise, õppe- ja tööalase edu ning riskikäitumisega.

Arendamine ja sekkumised hõlmavad strateegiaid nagu implementatsiooniplaanid (if-then-plaanid), ennetavad valikud ja keskkonda suunatud muudatused, mis vähendavad vastuvõetamatuid ahvatlusi. Praktikas on samokontrolli tugevdatud nii kooli- kui töökeskkonnas ning tervisealases hoolduses.

Kriitika ja piirangud hõlmavad probleeme mõõtmete ühtluse, kultuuriliste erinevuste ja metaanalüüside kohastuvuse osas ning jätkuvat arutelu selle üle, kui suurel määral samokontroll on tõesti piiratud ressursina või motiveeritavast protsessist sõltuv.