ressursinõudlikkuse

Ressursinõudlikkus on näitaja, mis kirjeldab, kui palju ressursse kasutatakse ühe toodetud üksuse või majandustegevuse kohta. Selle alla kuuluvad energia, materjalid, vesi, maa ning bioloogiline mitmekesisus. Nõudlikkuse suurus sõltub ressursikasutuse kogusest ja toodangu mahust. Kõrge ressursinõudlikkus viitab suuremale ressursitarbimisele sama tulemuse saavutamiseks ning sellega on sageli seotud suurem keskkonnamõju, sealhulgas ökoloogilise jalajälje ja kliimamuutuste riskid.

Ressursinõudlikkuse hindamiseks kasutatakse mitmesuguseid näitajaid. Energiaintensiivsus mõõdab energia tarbimist ühe ühiku või SKP kohta. Materjalintensiivsus kajastab kasutatud materjali kogust sama tulemuse jaoks. Veekasutusintensiivsus kirjeldab, kui palju vett kulub toodangu kohta. Lisaks kasutatakse elutsükli analüüsi (LCA) ning ressursiproduktiivsuse mõistet, mis hindab ressursside kasutamise tõhusust. Erinevad meetodid annavad erinevaid vaateid ja lubavad võrrelda riikide ja sektorite ressursikasutust. Eesmärk on soodustada kasvu eraldumist ressursikasutusest ning vähendada sõltuvust piiratud ressurssidest.

Ressursinõudlikkuse vähendamine hõlmab tehnoloogiliste ja struktuuriliste muudatuste kombinatsiooni: energiasäästlik tehnoloogia, ringmajandus ja materjalide taaskasutus, toodete elutsükli disain, mis pikendab eluiga ning võimaldab hooldust ja parandamist. Poliitikad ja ettevõtete strateegiad võivad hõlmata energiasäästlike standardite kehtestamist, ressursitõhususe soodustusi, ringmajanduse arendamist ning toodete disaini, mis lihtsustab taaskasutust ja parandamist. Tarbijate valikud ja rahvusvaheline kaubandus mõjutavad ressursinõudlikkust. Samuti on oluline arvestada andmete kvaliteeti ja standardiseerimist, et tulemusi ajas ja ruumis võrrelda.