ressursijaotust

Ressursijaotust tähendab kättesaadavate ressursside jaotamist konkurentide vahel või erinevate kasutusviiside vahel eesmärgiga maksimeerida soovitud tulemusi, nagu efektiivsus või tootlikkus. See teema on oluline majanduses, organisatsioonide juhtimises, infotehnoloogias, energias ja avalikus poliitikas. Jaotuse korraldajad võivad olla turud, tsentraliseeritud planeerimine või nende kombinatsioon.

Mõisteid on mitmeid: jaotuste efektiivsus ehk Pareto efektiivsus, ning õiglus või võrdsus. Piiratud ressursid ning vajadus väärtuse maksimeerimiseks on sageli püsivad tingimused. Turupõhine jaotamine kasutab hindu ja signaale ressursside suunamiseks, samas kui planeerimis- või poliitikamehhanismid võivad prioritiseerida teatavaid eesmärke. Sageli kasutatakse segatud lähenemisi, et tasakaalustada tõhusus ja õiglus.

Meetodid hõlmavad erinevaid tööriistu: hinnapõhine jaotus, optimeerimismudelid (lineaarprogramm ja täisarvprogrammide lahendused), oksjonid, lepingulised korraldused ja hinnakujundus. Arvestatakse kulu, kasu ja riske ning ajastust.

Teabe kättesaadavus ja stiimulid mõjutavad jaotust. Informatsiooniline asümmeetria võib viia ebaefektiivse jaotamiseni; poliitilised vahendid, nagu maksud, subsiidiumid või piirangud, võivad suunata ressursse soovitud suunas ja korrigeerida välismõjusid või ebavõrdsust.

IT-valdkonnas tähendab ressursijaotus CPU aega, mälu, salvestusruumi ja võrgupõhiseid ressursse erinevate programmide või teenuste vahel. Seda teevad ajastajad ja ressursihaldurid; eesmärk on tagada õiglane ja tõhus kasutus ning süsteemi stabiilsus. Uuendustena keskendutakse dünaamilisele koormuse juhtimisele ja pilveinfrastruktuuri skaleerimisele.