reorganiseerimine

Reorganiseerimine tähendab organisatsiooni struktuuri, juhtimismissiooni ja tööprotsesside teadlikku muutmist eesmärgiga suurendada efektiivsust, kohaneda muutuvate tingimustega või realiseerida strateegilisi eesmärke. See võib puudutada nii era- kui avaliku või mittetulundusliku sektori organisatsioone.

Tüübid: organisatsiooniline reorganiseerimine hõlmab juhtkonna struktuuri, osakondade lõimingut, aruandlussõlmede muutmist ning tööjaotuse ümberkorraldamist; finants- või juriidiline reorganiseerimine hõlmab omandi- või juriidilise struktuuri muutmist (ühinemised, jagunemised, varade eraldamine); operatsioonide reorganiseerimine keskendub protsesside, tehnoloogia ja ressursihalduse ümberkujundamisele; personalimuutused hõlmavad tööülesannete ümberjaotust, töötajate koondamist või uute lepingute sõlmimist.

Protsess koosneb tavaliselt diagnostikast ja eesmärkide seadmisest, kavandi ja mudeli koostamisest, muutuste rakendamisest (sealhulgas IT- ja töökorralduse uuendustest), elanike kaasamisest ja kommunikatsioonist ning järelanalüüsist ja korrigeerimisest.

Õiguslikud ja sotsiaalsed aspektid on olulised: reorganiseerimine võib mõjutada töölepinguid, töökohti ja kollektiivlepinguid, seetõttu on tavaliselt vajalik konsultatsioon ning järgimine kehtivate seaduste ja lepingute nõuetele. Koolitus ja juhtimiskommunikatsioon vähendavad vastupanu ja riskide mõju kultuurile.

Näited ja mõju: ettevõtetes kasutatakse reorganiseerimist ühinemiste, integratsiooni või kulude vähendamise korral; avalikus sektoris võib see eesmärk olla teenuste kvaliteedi parandamine ja kulude kokkuhoid. Edu saavutamiseks on oluline selge eesmärk, ajastamine, läbipaistev kommunikatsioon ning mõju hindamine.

Kohtaliku läbiviimise korral reorganiseerimine suurendab paindlikkust ja tulemuslikkust, kuid see kannab riskide hulga ning nõuab hoolikat planeerimist ja juhtimist.