refraktsioonivõimet

Refraktsioonivõime, tuntud ka kui murdumisvõime, kirjeldab optilise süsteemi, näiteks läätse või silma võimet muuta valguse suunda. See on otseselt seotud murdumisnäitajaga, mis on aine või keskkonna omadus, mis määrab, kui palju valgus sellest aeglustub ja seega ka oma teed murdub. Kõrgem murdumisnäitaja tähendab suuremat refraktsioonivõimet ja seega ka suuremat valguskiirte paindumist.

Optilistes instrumentides, nagu teleskoobid ja mikroskoobid, on refraktsioonivõime oluline läätse fookuskauguse määramisel. Fookuskaugus on kaugus läätse optilisest keskusest kuni punktini, kus paralleelselt sissetulevad valguskiired pärast läätse läbimist koondub. Suurema refraktsioonivõimega läätsed suudavad valguskiiri tugevamalt painutada, võimaldades saavutada lühema fookuskauguse.

Inimese silmas on sarvkest ja silmaläätse kombinatsioon peamine refraktsioonivõime allikas, mis suunab valguse võrkkestale. Silma akommodatsioon ehk võime teravalt näha erinevatel kaugustel saavutatakse silmaläätse kuju muutmise kaudu, mis muudab selle refraktsioonivõimet. Visuaalsed häired nagu müoopia (lühinägelikkus) ja hüperoopia (kaugnähtsus) on sageli tingitud silma refraktsioonivõime ebapiisavusest või ülejäägist võrreldes silmamuna pikkusega. Optilised korrektsioonid, nagu prillid ja kontaktläätsed, on loodud kompenseerimaks silma refraktsioonivõime probleeme.