refraktsioonivõime

Refraktsioonivõime, tuntud ka kui murdumisvõime, on optiline suurus, mis kirjeldab läbipaistva materjali võimet murda valgust. Seda mõõdetakse tavaliselt dioptriates (D). Mida suurem on refraktsioonivõime, seda tugevamalt materjal murrab valgust ja seda väiksem on selle fookuskaugus. Refraktsioonivõime on seotud materjali murdumisnäitajaga, mis on valguse kiiruse suhe vaakumis ja materjalis. Mida kõrgem on murdumisnäitaja, seda suurem on refraktsioonivõime.

Silma refraktsioonivõime on oluline nägemise kvaliteedi määramisel. Silma peamised refraktsioonipinnad on sarvkest ja silmasisene lääts. Nende pindade kombineeritud refraktsioonivõime on see, mis suunab valguse täpselt võrkkestale, võimaldades selget nägemist. Kui silma refraktsioonivõime ei vasta selle pikkusele, tekivad refraktsioonihäired nagu müoopia (lühinägelikkus), hüperoopia (kaugusnägelikkus) ja astigmatism. Müoopia korral on silma refraktsioonivõime liiga suur või silmamuna liiga pikk, mistõttu fookus paikneb võrkkesta ees. Hüperoopia korral on refraktsioonivõime liiga väike või silmamuna liiga lühike, mistõttu fookus paikneb võrkkesta taga. Astigmatismi korral on silma refraktsioonipinnad ebaühtlased, põhjustades erineva fookuskaugusega pilte erinevates tasapindades.

Refraktsioonivõimet saab optiliste läätsedega korrigeerida. Prillid ja kontaktläätsed on valmistatud materjalidest, millel on erinevad refraktsioonivõimed, et kompenseerida silma enda refraktsioonivigu ja saavutada terav nägemine.