redutseerimisest

Redutseerimisest on keemiline protsess, mille käigus aine võtab vastu elektrone ja selle oksüdatsiooninumber langeb. See on redoksreaktsioonide oluline osa, kusakse kahe poolreaktsiooni vahel toimub elektronide ülekand: oksüdatsioonireaktsioon kaotab elektrone, redutseerumisreaktsioon võtab neid vastu. Redutseerija ehk reduktor on aine, mis vähendab teist ainet, samal ajal ise oksüdeerub; vastasena on oksüdeerija, mis põhjustab redutseeritava aines elektronide võtmise.

Redutseerimine esineb nii inorgaanilises kui orgaanilises keemias ning selle tähtsus väljendub nii tööstuslikes kui süntesaatorlikes rakendustes. Inorgaanilises keemias kasutatakse redutseerimist metallide tootmisel ja rikastamisel, sageli süsinikuga või vesiniku abil. Näiteks raua oksüdioksiidide reduktsioon süsinikusüsiniku abil: Fe2O3 + 3 CO → 2 Fe + 3 CO2. Orgaanilises keemias hõlmavad reduktsioonid aldehüüdide ja ketoonide alkoholideks muutmist LiAlH4 või NaBH4 abil, samuti küllastavaid sidemeid tekitavaid katalüütilisi vesiniku lisamisi või Birch-reduktsioone arenete redutseerimisel.

Reduktandid ehk reduktorid on ained, mis annavad elektone ja seetõttu teevad teisi aineid vähendatumaks. Oksüdeerijad on need, kes võtavad vastu elektrone või mille abil oksüdatsioon suureneb. Redoksreaktsioonid on tihti seotud standardsete elektroodipotentsiaalide ja redoksuuringutega, mis hindavad reaktsioonide soodsust ning tasakaala olukorda.

Rakendused ulatuvad metallurgia ja orgaanilise sünteesi kõrval keskkonnakaitse valdkondadesse, kus reduktsiooniprotsessid võimaldavad näiteks dehalogenatsiooni või saasteainete muundamist vähem kahjulikuks. Redutseerimisest ülevaade hõlmab nii teoreetilisi põhimõtteid kui praktilisi rakendusi keemias.