raskmetallide

Raskmetallideks nimetatakse tavaliselt teatud keemilisi elemente, mille iseloomulikuks tunnuseks on kõrge tihedus ja/või märkimisväärne toksilisus ning mis võivad keskkonnas ning organismides koguneda. Üldine määratlus põhineb nii tihedusel kui ka toksilisusel; mõnikord kasutatakse piirväärtuste või bioakkumulatsioonipotentsiaali kokkuvõtet. Mõned raskmetallid on elutähtsad mikroelemendid (nt vas, tsink, mangaan, molübdeen, seleen), kuid suurtes doosides võivad nad olla kahjulikud.

Peamised näited raskmetallidest on plii, elavhõbe, kadmium, arseen, kroom, nikli ning tsink ja vask; samuti võib loetelu hõlmata teisi elemente. Need elemendid esinevad looduses ning nende kahjulik mõju suureneb koos kontsentratsiooni ja kokkupuute kestusega. Raskmetalle võib keskkonda pääseda inimtegevuse kaudu, näiteks mineraalide kaevandamise ja töötlemise, põletamise, tööstusheidete emissioonide, liikluse ning jäätmete käitlemise teel. Keskkonnas võivad raskmetallid püsida pikka aega ning neid võivad põhjustada bioakkumulatsiooni ja biomagnifikatsiooni toit­konnas.

Tervisele ja ökoloogiale võivad raskmetallid avaldada tõsiseid toimeid. Akuutne mürgistus võib kahjustada neeru-, maksa- ning närvisüsteemi; krooniline kokkupuude on seotud mitmesuguste haiguste riskiga, sealhulgas neerude, südame-veresoonkonna ja kognitiivsete funktsioonide häiretega. Lastele on mõju sageli suurem ning kogunemine võib olla pikaajaline.

Juhtimine ja mitigation hõlmab piirangute kehtestamist, emissioonikontrolli, saasteallikate vähendamist ning puhastusmeetmeid. Regulaarsed raamid, nagu Euroopa Liidu REACH ja RoHS ning riiklikud keskkonnaseadused, suunavad raskmetallide kasutamist ja nende keskkonnamõju vähendamist. Põhjalik käsitlemine hõlmab nii füüsikalisi ja keemilisi puhastusmeetodeid kui ka taimepõhist remedierimist.