raketimootorid

Raketimootorid on keemilised jõujaamad, mis tekitavad tõukejõu põletades propellendi ning kiirendades tekkivaid gaase läbi nozzli taha suunatud voo. Gaaside eraldumine kinnitab mootori töö ning nozzli kujundus muundab kõrgendatud rõhu ja kiirenduse otstarbeliseks tõukeks. Raketimootorid võivad kasutada erinevaid propellante, mis jagunevad peamiselt tahke (tahkekütus) ja vedelkütuse (vedelkütus) mootoriteks, ning sageli ka hübriidootega süsteeme.

Tahkekütuse mootorid kasutavad ühe koostisega tahket propellandi. Need on lihtsad, usaldusväärsed ja mängivad suurt rolli esimese etapi ja ajutiste rakenduste puhul, kuid neil on piiratud või olematu kontrolli ja taasesitusvõime. Vedelkütuse mootorid kasutavad eraldi kütust ja oksüdaatorit, mis võimaldavad juhtida tõukejõudu, peatada või taaskäivitada mootori ning saavutada suurema töömahu ja efektiivsuse. Hübriidmootorid kombineerivad tahke ja vedelkütust; need pakuvad kesktee lihtsuse ja kontrollitavuse vahel.

Olulised näitajad on tõukejõud (thrust) ja spetsiifiline tõukejõud (Isp), mis mõõdavad tõhunähtava jõu kasutusnõu. Vedelkütuse mootorid tavaliselt võimaldavad kasutajal kontrollida ja taaskäivitada mootori, samas kui tahkekütuse motorid on sageli suurema eralduse ja lihtsusega. Raketimootorid on välja töötatud erinevate rakenduste jaoks, sealhulgas kosmoseprogrammide esimesed etapid, tiibraketid ja manööverdamiskomponendid suurte rakettide jaoks.

Ajalugu hõlmab varaseid katseid Robert Goddardi ja Konstantin Tšeljovskoji kõrval ning V-2 raketi kui varase olulise vedelkütuse mootoriga süsteemi kasutuselevõttu; tänapäeval on edukad näited näiteks kerosiini/LOX, metaani/LOX ja vedelkõrgkütuste kombinatsioonid ning arendused taastuvkogus ja taaskäivituvuse suuremaks otstarbeks.