rakettide

Rakettide lühitutvustus

Rakett on mehhanism, mis liigub vastusena gaaside eraldumisele raketi tagant. Tööpõhimõte põhineb Newtoni kolmandal seadusel: gaasi eraldumine raketi taha tekitab vastassuunalise jõu, millega rakett liigub edasi. Kütus võib olla vedelkütus, tahkekütus või kombineeritud. Vedelkütuselised raketimootorid võimaldavad jõudlust reguleerida ja neid sageli taaskäivitada; tahkekütuset rakettidel on suur energiasisalduse, kuid vähem kontrolli ja taaskäivitamisvõimalust.

Rakettide peamised tüübid on kanderakettid (mis viivad lasti kosmosesse või orbiidile) ja ballistilised raketid (mis on peamiselt relvastuse jaoks). Lennu ajal kasutatakse sageli etappilisi süsteeme (multistage raketid), mis eraldavad vanu astmeid, et vähendada massi ning suurendada tõstevõimet.

Ajalugu: Raketitehnika arenes 20. sajandi kesk- ja lõppkümnendatel. Olulisteks pioneerideks peetakse Konstantin Tsiolkovskit, Robert Goddardit ja Hermann Oberthi. Esimene edukas orbiidile viiv rakett oli R-7 Semyorka (1957), mille baasil arenesid kaasaegsed kanderakettide süsteemid. Saturn V, mis teenindas Apollo programmi, võimaldas inimeste maandumise Kuu pinnale 1960–ndatel.

Tänapäeval kasutatakse rakette peamiselt kosmoseuuringute, satelliitide paigutamise ning teadus- ja taristuprojektide jaoks. Arendused keskenduvad kõrgema tõstevõime, suurema ohutuse ja väiksema keskkonnamõjuga lahendustele.