relvastuse

Relvastus, ehk armament, tähendab riikide sõjaliseks kasutamiseks või kaitseks vajalike relvade ja sellega seotud varustuse kogumit. See hõlmab nii käsirelvi ja laskemoona kui ka suuremaid süsteeme, nagu raketisüsteemid, soomustehnika, laevastik ja õhujõudude varustus. Lisaks kuuluvad relvastuse hulka side-, sensor- ja juhtimistehnoloogia ning muud tehnilised süsteemid, mis suurendavad sõjalis-tehnilist võimekust ja operatiivset valmisolekut.

Relvastuse jaotuses eristatakse peamiselt: väike relvastus ja laskemoon; suurrelvad (artilleria, raketisüsteemid); soomustus- ja mehhaniseeritud üksused; mere- ja õhujõudude varustus; ning kaasaegsed side-, info- ja sensorisüsteemid, droonid ja muu digitaalse ja kübervõimega seotud tehnika. Nende komponentide areng ja integreerimine on tihedalt seotud riigi kaitse- ja julgeolekupoliitikaga.

Relvastuse tootmine, tarnimine ja eksport on majanduslikult olulised ning samas rahvusvaheliselt reguleeritud valdkonnad. Rahvusvahelised kokkulepped piiravad proliferatsiooni ja edendavad kontrolli ning vastavust, sealhulgas Tuumarelvaste leping (NPT), Keemilise relva konventsioon (CWC), Bioloogilise relva konventsioon (BTWC) ja Relvastuskaubanduse leping (ATT). Riigid rakendavad oma sisepoliitikat ning ekspordikontrolli, et tagada ohutus ja vähendada konfliktiohtu.