rahvuslikkus

Rahvuslikkus on ideoloogia ja nähtus, mis keskendub rahva või rahvusena peetava kogukonna ühtsusele, kultuurilisele identiteedile ning sageli omariiklust või enesemääramist puudutavale eesmärgile. Põhiidee on, et rahvus on ajalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud kogukond, kellel on ühine keel, ajalugu ja traditsioonid ning sageli territoriaalne sidusus. See identiteet võib tugevdada ühtekuuluvust ning sotsiaalset sidusust, kuid samaaegselt esitab see väljakutseid ning võib viia eksklusiivse retoorika ja vähemuste õiguste küsimusteni.

Rahvuslikkus jaguneb peamiselt kahe vormi vahel: etniline rahvuslus ja tsivilne (riiklik) rahvuslus. Etniline rahvuslus rõhutab sünnipära, keelt ja kultuurilist pärandit ning võib olla eksklusiivne ja piirav. Tsivilne rahvuslus keskendub kodakondsusele, ühistele väärtustele ja demokraatlikele institutsioonidele ning püüab kaasata erinevaid rühmi, kui nad jagavad riigi põhiväärtusi.

Historiliselt on rahvuslikkus Euroopa kontekstis tugevalt seotud riikide loomisega 19. sajandil. Eestis mängis see olulist rolli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning aitas kaasa Eesti iseseisvusele (1918). Nõukogude ajal oli rahvuslikkus piiratud, kuid kultuuri- ja keeleruumide kaudu säilis. 1980-ndatel tõusis rahvuslik identiteet taas laulu- ja kultuuriliikumiste toel ning viiski iseseisvuse taastamiseni ning riigi rajamiseni 1991. See ajalooline areng on mõjutanud keele- ja kultuuripoliitikat ning riigistruktuuri kujunemist.

Kaasaegses poliitikas võib rahvuslikkus olla nii integratiivne kui eksklusiivne ning see on tihedalt seotud identiteedi ja riigi poliitiliste valikutega. See võib tugevdada kultuurilist pärandit, keelelist mitmekesisust ja enesemääramist, kuid samal ajal tekitada pingeid vähemuste õiguste ja sotsiaalse sidususe üle. Liberal- või inklusiivne rahvuslus püüab tasakaalustada kultuurilist identiteeti ja kodanikuõigusi ning vältida liigset eksklusiivust.