rahastusvahendite

Rahastusvahendid on finantsressursid, mida organisatsioon või projekt kasutab tegevuste ja investeeringute finantseerimiseks. Need võivad tulla sisemistest allikatest (omavahendid, omanike sissemaksed, varade realiseerimisest tekkiv raha) ning väljastest allikatest (laenud, võlakirjade emiteerimine, grantid ja muud toetused, annetused, riigi- või Euroopa Liidu rahastused).

Rahastusvahendid jagunevad peamiselt allikate ja instrumentide järgi. Allikate lõikes eristatakse sisemisi vahendeid ja väliseid vahendeid. Instrumentide poolest hõlmavad need omakapitali (omanike sissemaksed, kasumi reinvesteerimine) ning võõrkapitali (laenud ja võlakirjad, sealhulgas konverteeritavad võlakirjad ning mezzanine-finantseerimine). Lisaks kasutatakse projektitoetusi, grant’e ja stipendiume ning mõnikord erilahendusi nagu liising ja muud finantsrenditust.

Rahastusvahendite koosseis mängib olulist rolli kapitali maksumuse, likviidsuse ja riskide jaotuse kujundamisel. Finantsplaneerimisel hinnatakse maksetingimusi, intressimäärasid, tagatisi ning covenants’eid ning püütakse saavutada sobiv rahastusportfell, mis tagab stabiilse rahavoogude voolu ja paindlikkuse erinevate sündmuste korral.

Kontekstide lõikes realiseeruvad rahastusvahendid erinevalt. Ettevõttes on levinud omakapitali ja võõrkapitali segu kapitali struktuuri optimeerimiseks investeeringute finantseerimisel. Mittetulundusühingute puhul on olulised annetused ja grantid ning erialased toetusprogrammid. Avalikus sektoris kaasatakse eelarve vahendeid ning riigi ja Euroopa Liidu fondide rahastust projektide elluviimiseks.