pöörlemismeetodeid

Pöörlemismeetodid (pöörlemine) on meetodid, mida kasutatakse faktoranalüüsis ja mõnikord ka peamise komponentide analüüsis (PCA), et muuta faktori laadimiste maatriksi esitus lihtsamaks ja interpretatiivsemaks. Pöörlemise eesmärk on saavutada lihtne struktuur, kus iga muutujaga on kõrge laeng ühel või mitmel faktoril ning madalad laengud teistel faktoritel. Pöörlemine ei muuda andmete ega ühikute omadusi, vaid muudab ainult laadimiste mustrit, muutes tulemuse tõlgendamise lihtsamaks.

Pöörlemisel eristatakse orthogonaalseid ja obliikseid meetodeid. Ortogonaalsed meetodid jätavad faktorid omavahel korreleerimata; obliidsed meetodid lubavad, et faktorid võivad olla seotud. Levinumad orthogonaalsed meetodid on Varimax, Quartimax ja Equamax. Levinumad obliidsed meetodid on Oblimin (direct Oblimin), Promax ja Geomin. Varimax keskendub laengute variatsioonide maksimeerimisele iga faktori sees, et saavutada selgem struktuur; Oblimin ja Promax püüavad luua lihtsat ülesehitust ka siis, kui faktorid on omavahel seotud. Promax on kiire ja sageli kasutatav meetod, mis on aluseks varasema orthogonaalse lahenduse (näiteks Varimax) tõlgenduste üheks üleminekuvariandiks.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad psühholoogiat, sotsiaalteadusi ja turu-uuringuid. Pöörlemine aitab interpretatsiooni, kus tugevad laengud viitavad tugevale seosele konkreetse faktoriga; nõrgad või puuduvad laengud viitavad puuduvusele või mittekohaliku seose puudumisele. Valik sõltub teoreetilistest eeldustest: kui faktorid on loodetavasti seotud, eelistatakse obliiki; kui neid peetakse sõltumatuteks, kasutatakse orthogonaalseid meetodeid.

Piirangud ja tõlgendamine: pöörlemine ei muuda andmete jaotust ega mudeli sobivust tervikuna; erinevad pöörlemised võivad anda erinevaid, kuid samas üldiselt sarnaseid laengumustreid. Parima valiku teeb teooria ja andmete põhjalik kaalumine ning tihti võrreldakse mitu lahendust, et hinnata struktuuri stabiilsust.