planeerimislähenemisest

Planeerimislähenemisest on mõiste, mis kirjeldab, kuidas planeeringu loomisel valitakse eesmärgid, määratakse ulatuse, hinnatakse alternatiivide ning korraldatakse koostöö erinevate osapooltega. Lähenemine mõjutab otsustusprotsessi läbipaistvust, kaasatuse ulatust ja elluviimise tõhusust.

Peamised omadused on osalus, tõenduspõhisus, sidusus eri valdkondade vahel, pikaajaline vaade ja paindlikkus. Planeerimislähenemine püüab integreerida majanduse, keskkonna ja sotsiaalsed aspektid ning arvesse võtta riske ning muutusi.

Erinevad lähenemisviisid võivad olla: tipu- ja allpool põhinev (top-down, bottom-up); strateegiline vs operatiivne; inkrementaalne või stsenaariumi-põhine. Tihti kombineeritakse erinevaid mooduseid vastavalt kontekstile.

Protsessi etapid hõlmavad algatust, ulatuse ja probleemide määratlemist, andmete kogumist ja analüüsi, stsenaariumide koostamist, avalikku kaasamist, otsustusprotsessi, rakendamist ning järelmõju hindamist.

Kasutatavaid tööriistu ja meetodeid on geoinfosüsteemid (GIS), modelling, kulu-tulu analüüs, mitme kriteeriumi otsustusanalüüs, keskkonnamõju hindamine ning mõju hindamise ja kaasamise protsessid.

Osalus on keskne: kohalikel omavalitsustel, kodanikel, ettevõtetel, mittetulundusühingutel ning ekspertidel on võimalus anda sisend ning kontrollida kavade vastavust vajadustele ja väärtustele.

Seaduslik ning institutsionaalne taust hõlmab planeerimisseadusi, keskkonnaalaseid hindamisi (EIA/SEA) ning läbipaistvust tagavaid mehhanisme.

Väljakutsed hõlmavad ebamäärasust, ajakava venimist, konfliktide tekkimise riske ja andmekorralduse puudujääke, kuid tugev planeerimislähenemine parandab otsuste kvaliteeti ja ressursside paremat kasutamist ning annab suurema legitiimsuse.