passiivsus

Passiivsus on seisund või hoiak, kus inimene ei osale aktiivselt toimuvates tegevustes või hoidub tegutsemast. Mõistet kasutatakse laias laastus nii isikliku käitumise kui ka sotsiaalsete ja keelelise nähtuste kirjeldamiseks. Passiivne käitumine võib ilmneda nii üksikisikute kui ka rühmade tasandil ja olla seotud motiivide, eneseusu või olukorra käsitlemise viisidega.

Psühholoogias seostatakse passiivsust sageli madala initsiatiiviga, vähese enesetõhususe või õppimata abitus ning sellega kaasneb soov vältida ebamugavusi või probleeme tekitava tegutsemise edasi lükkamine. Pikaajaline passiivsus võib vähendada enesehinnangut, suurendada sõltuvust teistest ning raskendada iseseisvat probleemide lahendamist.

Sotsiaal- ja kultuurilises kontekstis peegeldub passiivsus kaasatuse ja osalemise tasemena ühiskondlikus elus, sealhulgas poliitilises ja kogukondlikus tegevuses. Mõnel juhul nähakse passiivsust kaitsemehhanismina või strateegiana riskide vältimiseks; teises kontekstis võib see aga ohustada demokraatlikku kaasatust ja kriitilist mõtlemist.

Keeleteaduses ja grammatikas viitab passiivsus lauseehitusele, kus tegija roll on ebaoluline või tähelepanu pööratakse tegevusele ja tulemusele. Eesti keeles kasutatatakse passiivset lausekujundust sageli nii, et tegijat ei ole kindlalt määratletud, näiteks lause "Töö tehti eile."

Sõna "passiivsus" on eestikeelsest adjektiivist "passiivne" moodustatud nimisõnaline vorm, tähistades seisundit või omadust; selle vastandiks on aktiivsus. Seosed ja sünonüümid hõlmavad aktiivsust, passiivset kõneviisi ning erinevaid motiivide ja osalemise kontekste.