enesetõhususe

Enesetõhusus tähistab inimese uskumust oma võimesse organiseerida ja viia lõpule tegevused, mis on vajalikud eesmärkide saavutamiseks ning keerukate olukordade edukaks käsitlemiseks. See uskumus mõjutab, kui julgelt inimene püüab, milliseid eesmärke ta seab ning kui hästi ta suhtub ebaõnnestustesse.

Teoreetiline alus on Albert Bandura sotsiaal-kognitiivne teooria. Enesetõhusus keskendub uskumusele oma võimesse kavandada ja viia ellu vajalikke toiminguid konkreetsetes olukordades; see on kontekstispetsiifiline ja eristub üldisest enesehinnangust.

Peamised tüübid on üldine enesetõhusus ja valdkonnaspetsiifiline enesetõhusus (nt akadeemiline, sportlik, tervislik käitumine). Mõõtmine hõlmab skaalasid nagu General Self-Efficacy Scale (GSES) ning valdkonnaspetsiifilisi küsimustikke, mis hindavad uskumust soorituse korral.

Determinandid hõlmavad varasemat edukat sooritust, modellikogemust, verbaalset tunnustust ning tajutud füüsilisi ja emotsionaalseid seisundeid. Enesetõhusus suurendab motivatsiooni ja püsivust, soodustab eesmärkide püstitamist ning paremat reageerimist stressile ja ebaõnnestustele.

Rakendused hõlmavad haridust, tervishoiu, töö- ja organisatsioonikeskkondi ning sporti. Efektiivsed sekkumised keskenduvad meisterkogemuste loomisele (edulugude esiletoomine), mudelduslike näidete pakkumisele, positiivse tagasisidega töötamisele ning stressi- ja ärevuse vähendamise tehnikatele, mis suurendavad enesetõhusust ja sooritust.

Kriitika ja piirangud puudutavad kultuurilisi erinevusi, kontekstispetsiifilisust ning mõõtmisprobleeme, mis võivad vähendada võrdlusvõimet või peegeldada ebapiisavat kultuuritausta. Seetõttu tuleb enesetõhusust vaadata koos teiste teguritega ning hinnata konteksti ja süsteemseid mõjusid.