päevavalguse

Päevavalgus on loomulik valgustus, mida pakub päike ja mis jõuab ruumidesse akende ja avade kaudu. See erineb kunstlikust valgusest, mida tekitavad elektrilised valgusallikad, ning on oluline osa siseruumide valgustusest, nähtavusest ja meeleolust.

Päevavalguse hulk ja kvalite sõltuvad ilmast, aastaajast, akna suurusest ja ruumi suunest. Pilves ilm vähendab valguse intensiivsust, kuid hajutatud valgus on sageli pehmem. Selge taevas annab tugeva, kuid loodusliku valguse. Päevavalgus on tavaliselt jahe või külm valge, umbes 5000–6500 kelvini, ning värvide taasesitus sõltub CRI-st (värvieditusnäitajast).

Arhitektuuris ja ehituses kasutatakse päevavalgust aktiivselt ruumide valgustamiseks. Mõõdikad nagu päevavalgusfaktor ja päevavalgusautonoomia aitavad hinnata, kui suur osa valgusest tuleb looduslikult. Suuremad aknad, valguskõrgendused, läbipaistvad või heledad siseosad ning rendid võivad suurendada päevavalguse sissepääsu ning vähendada kunstvalgustuse vajadust.

Tervise ja elukvaliteedi kontekstis on piisav päevavalgus seotud parema une kvaliteedi, meeleolu ja kognitiivse toimivusega ning võib soodustada D-vitamiini sünteesi. Samas tuleb tähelepanu pöörata liigsele päikesekiirgusele, mis võib tekitada peegeldust, soojust ja silmasära.

Kokkuvõttes on päevavalgus looduslik valgus, mille arvestamine on keskne nii arhitektuuris kui ka linnaplaneerimises ning mille eesmärk on pakkuda kvaliteetset valgustust, energiatõhusust ja heaolu ruumides.