valgustusest

Valgustus on Euroopa intellektuaalne ja kultuuriline liikumine, mis toimus peamiselt 17. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Selle keskmes oli mõistuse ja teaduse esiletõstmine ning traditsiooniliste autoriteetide, sealhulgas kiriku ja monarhia kriitika. Valgustajate eesmärk oli edendada teadmisi, haridust ja inimeste vabaduste laiendamist ning soodustada ühiskondlikku progressi läbi argumentatsiooni ja kogemuslikult kinnitatud tõe otsimise.

Mõistuse ja teaduse kriitiline kasutus kaasnes empirismi ja rationalismi arenguga. Valgustajad toetasid loodusteaduste meetodite laialdasemat rakendamist ning ideid looduspõhistest õigustest ja riigi reformidest. Tuntud esindajad olid Francis Bacon, Isaac Newton, Voltaire, Immanuel Kant ja Jean-Jacques Rousseau. Enciklopedism ja ajakirjanduse levik aitasid ideid laiemale publikule ning edendasid arvamuste vahetust.

Valgustus mõjutas kultuuri ja poliitikat, suurendades hariduse ja kirjaoskuse kättesaadavust, ning soodustades avalikku arutelu ja teaduslike teoste levikut. Selle ideed panid aluse demokraatia ja inimõiguste arendusele ning mõnel pool riigi ja kiriku eraldusele ning religiooni ja teaduse kooseksisteerimise uuele mõistmisele.

Kriitikud rõhutavad, et valgustus oli tugevalt lääne- ja meessoost peegeldus ning selle mõju polnud universaalne. Samas on selle ideed jätnud sügava jälje kaasaegsetesse demokraatia- ja inimõiguste traditsioonides ning teaduslike praktikate arengusse.