oksüdatsioonijääke

Oksüdatsioonijääke on oksüdatsiooniprotsesside käigus tekkinud kõrvaltooted ja jäägid, mis ei kuulu soovitud lõpptoodete hulka. Need võivad ilmneda nii tööstuslikes oksüdatsioonides kui ka keskkonnas toimuva oksüdatsiooniprotsessi käigus ning nende käsitlemine on tähtis keskkonnakaitse ja ohutuse seisukohast.

Koostis ja allikad. Oksüdatsioonijäägid võivad olla nii orgaanilised kui anorgaanilised. Orgaaniliste jääkainete hulka kuuluvad tavaliselt aldehüüdid, ketoonid, karboksülhapped ja peroksüddid, mõnikord ka muud lõpp-produktid, mis tekivad oksüdatsioonil. Anorgaanilised jäägid võivad hõlmata erinevaid sooli ja nitraate, mis tekivad oksüdeerimisprotsesside käigus või nendega seotud keskkonnamõjul. Allikateks on tööstuslike oksüdatsioonide protsessid (nt petrokeemia ja plastitööstus, paberi- ja tekstiilitööstus), toidutööstus ning keskkonnas toimuvad fotokeemilised ja termilised oksüdatsioonid.

Mõju ja riskid. Oksüdatsioonijäägid võivad olla toksilised ja reaktiivsed ning neid tuleb käsitleda ettevaatlikult, kuna need võivad reostada vett, mulda ja õhku ning mõnikord koguneda elusorganismides. Püsivus ja mürgisus sõltuvad konkreetsetest ühenditest ja protsessist, milles jäägid tekivad.

Käsitlemine ja taaskasutus. Jäätmed sorteeritakse ja eraldatakse enne lõppkäitlemist ning nende kõrvaldamine või taaskasutus peab toimuma vastavalt ohutus- ja keskkonnanõuetele. Võimalikud meetmed hõlmavad termilist töötlemist (põletus), keemilist neutraliseerimist ning füüsikalis-keemilisi puhastusprotsesse. Täpsemad lahendused võivad kasutada täiustatud oksüdatsiooniprotsesse (AOP), mis kasutavad tugevaid oksüdeerijaid nagu ozon, vesinikkäiv H2O2 ja UV-kiirgus mürgiste ühendite lõhustamiseks. Keskkonnanõuded reguleerivad emissioonide kontrolli ja ohutut käitlemist.

Oksüdatsioonijäägid on oluline teema tööstuse ja keskkonnaülevaates nende päritolu, koostise ja töötlemise tõttu.