oksüdatsioonil

Oksüdatsioon on keemiline protsess, mille käigus aatom või molekul kaotab elektrone või mille oksüdatsiooninumber tõuseb. See on tihti osa redoksreaktsioonist, kus üks reaktsiooniosaleja oksüdeerub ja teine reduktoor omandab elektronid. Termin pärineb ajaloolisest seosest hapnikuga, kuid tegelikud oksüdeerijad võivad olla väga erinevad.

Oksüdatsioonil on eri vorme: orgaaniline oksüdatsioon, inorgaaniline oksüdatsioon ja bioloogiline oksüdatsioon. Oksüdatsiooninumber on viis elektronide läbitöö jälgimiseks; kui see suureneb, on toimunud oksüdatsioon. Reaktsioonides oksüdeerija annab elektronid ära, reduktor neelab need.

Näited: raua roostetamine (Fe0 → Fe2+/Fe3+), põlemine ja erinevad orgaaniliste ühendite oksüdatsioonid. Bioloogias on oksüdatsioon oluline energia tootmisel: glükoosi oksüdatsioon rakus vabastab energiat, mis korratakse tsütokroomide ja oksüdatiivse fosforüülimise kaudu. Oksüdatsioon võib tekitada vabade radikaale, mis võivad kahjustada biomolekule; organismid kasutavad antioksüdante nende kahjulikkuse vähendamiseks.

Olulised rakendused ja mõju: korrosioon ja materjalide vananemine, kütuste põletus, tööstuslikud sünteesid ning bioloogilised protsessid. Oksüdatsioonide kontrollimiseks kasutatakse meetmeid nagu oksüdantide vähendamine, passivatsioon ja antioksüdantide lisamine, ning täpsed tingimused (temperatuur, pH, keskkond) mängivad suurt rolli reaktsiooni kiirusel.