Oksüdatsiooninumber

Oksüdatsiooninumber ehk oksüdatsiooni seisund on keemiline kontseptsioon, mis kirjeldab atomi oksüdatsiooni astet ühendis või ioonis. See on formaalne laeng, millele atomile omistatakse elektrone jaotades vastavalt sidemete tüübile ja elektronegatiivusele. Oksüdatsiooninumbrite summa peab vastama kogu molekuli või iooni netolaengule: neutraalses ühendis on summa 0, ioonis võrdub iooni laenguga.

Peamised reeglid on järgmised: a) elemendina puhtas olekus on oksüdatsiooninumber 0; b) monoatomilise iooni oksüdatsiooninumber on iooni laeng; c) ühendis peab kõigi aatomite oksüdatsiooninumbrite summa võrduma ühenduse netolaenguga (0 molekulis); d) vesinik on tavaliselt +1 (välja arvatud metallhüdriidides, kus see on -1); e) hapnik on tavaliselt -2 (peroksiidides -1); f) halogeenid on tavaliselt -1, välja arvatud kui nad on seotud elektronegatiivsemate ainetega või teistes oksüdeerituse kontekstides; g) alkali-metalid on +1 ja leelmetallid (+2).

Näited: H2O – H on +1, O on -2; CO2 – C +4, O -2 igaüks; NH3 – N -3, H +1; SO4^2− – S +6, O -2 iga; NO3− – N +5, O -2 iga.

Oksüdatsiooninumbrite mõistmine aitab jälgida redoksreaktsioone ja electron transferi. See on teoreetiline vahend; tegelikus elektronjaotuses võib esineda nišse ja ligandid võivad laengu lokaliseerida erinevalt, kuid oksüdatsiooninumbrid annavad selge ja kasuliku raami redoksmehhanismide kirjeldamiseks.