oksüdeerijaid

Oksüdeerijad on ained, mis põhjustavad teiste ainete oksüdatsiooni ja mis ise redutseeruvad. Need ained haaravad elektroneid teistelt ühenditelt, seetõttu võivad nad suurendada vastavate reaktsioonide kiirust ja muuta materjalide keemilist seisundit. Oksüdeerijad esinevad nii anorgaanilises kui ka orgaanilises vormis ja neid kasutatakse laialdaselt tööstuses, laborites ja keskkonnahoolduses.

Oksüdeerijad jagunevad peamiselt kahte gruppi: anorganilised ja orgaanilised. Levinumad anorgaanilised oksüdeerijad on vesinikperoksiid (H2O2), kaaliumpermanganaat (KMnO4), kloor (Cl2) ja osoon (O3). Kontsentreeritud happe- ja nitriatsiooniliigid, nagu lämmastikhape (HNO3), samuti kuuluvad tugeva oksüdeerivuse alla. Orgaanilised peroksidiühendid moodustavad ohu suurendavaid oksüdeerijaid, mida kasutatakse näiteks radikaalide tekitamiseks polümeratsioonis või oksüdatsiooni juhtimiseks sünteesides.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad keskkonnahooldust, keemilist sünteesi, valgendamist ja desinfitseerimist. Oksüdeerijaid kasutatakse veepuhastuses ja ujumisbasseinides mikroorganismide inaktiveerimiseks, paberi ja tekstiili valgendamisel ning erinevate ühendite oksüdeerimisel. Neid leidub ka valdkondades, kus toimub polümerisatsiooni algatamine või kontrollitud oksüdatsioonireaktsioonid. Keskkonna sidus- ja toksikoloogilised aspektid annavad olulise osa nende modereerimisest ja kasutustingimustest.

Ohutus ja hoiustamine on kriitilised: oksüdeerijad võivad reageerida (vahepeal plahvatusohtlikult) vähendajate või orgaaniliste materjalidega ning neid tuleb käsitleda ettevaatlikult, kanda kaitseprille ja kummikindaid, hoida jahtunult, kuivas ja hästi ventileeritavas kohas ning eraldada neid põletus- ja vähendusaineidest. Iga konteiner peab olema selgelt märgistatud.