oksüdeerimisest

Oksüdeerimine on keemiline protsess, mille käigus aine kaotab elektrone. See toimub tavaliselt siis, kui aine reageerib oksüdeerijaga, mis ise samal ajal redutseerub ehk võtab elektrone vastu. Oksüdeerimine on üks kahest osaprotsessist redoksreaktsioonis, teine on redutseerumine. Oksüdeerimisastme tõus näitab oksüdeerimist.

Kõige tuntum oksüdeerija on hapnik, mille järgi protsess on ka nimetatud. Näiteks raua roostetamine on oksüdeerimisprotsess, kus raud reageerib hapnikuga ja moodustab raudoksiidi. Samuti on põlemine oksüdeerimisprotsess, kus aine reageerib kiiresti hapnikuga, vabastades soojust ja valgust. Bioloogias on oksüdeerimine oluline energeetiliste protsesside, nagu hingamine ja fotosüntees, toimimisel.

Kuigi hapnik on levinud oksüdeerija, võivad oksüdeerijad olla ka teised ained, näiteks halogeenid, metalliioonid kõrgemas oksüdatsiooniaste, peroksiidid ja mõned orgaanilised ühendid. Oksüdeerimisreaktsioone kasutatakse laialdaselt keemiatööstuses, näiteks plastide tootmisel, ravimite sünteesil ja metallide töötlemisel. Elektrokeemias mängib oksüdeerimine samuti keskset rolli akude ja kütuseelementide töös.