Oksüdeerimisastme

Oksüdeerimisastme ehk oksüdatsiooniaste on keemilise elemendi aatomile antud arv, mis näitab, kuidas elektronid on aatomite vahel jaotunud keemilises sidemes. See on hüpoteetiline laeng, mis tekiks aatomil, kui kõik sidemed oleksid täielikult ioonilised. Oksüdeerimisastet tähistatakse tavaliselt rooma numbritega või positiivse/negatiivse numbriga, mis näitab laengu suurust ja suunda.

Mõned põhireeglid oksüdeerimisastme määramiseks: Vaba elemendi oksüdeerimisaste on alati null. Moniatoomilise iooni oksüdeerimisaste on võrdne selle iooni laenguga. Hapniku oksüdeerimisaste on enamikus ühendites -2, välja arvatud peroksiidides (-1) ja kui see on seotud fluoriga (positiivne). Vesiniku oksüdeerimisaste on enamikus ühendites +1, välja arvatud metallhüdriidides, kus see on -1.

Ühendi kõikide aatomite oksüdeerimisastmete summa on võrdne ühendi kogulaenguga. Neutraalse ühendi korral on summa null. Oksüdeerimisastmete muutumine keemilises reaktsioonis näitab redoksreaktsiooni toimumist, kus üks aatom oksüdeerub (kaotab elektrone, oksüdeerimisaste tõuseb) ja teine redutseerub (saab elektrone, oksüdeerimisaste langeb). Oksüdeerimisaste on oluline mõiste keemias, aidates mõista ja ennustada keemiliste reaktsioonide käiku ning ainete omadusi.